Minu naabri vanaema teeb ratsutamistrenne ja ka mind kutsuti vaatama. Mulle meeldis seal juba esimesest korrast.Tegelikult on mulle juba väiksest peale meeldinud hobused, kuid sain alles kaheksaselt trennis käima hakata, kuna mu ema arvas, et mulle ei ole piisavalt väikest poni.
Esialgu olin korde peal, kuid paari kuu möödudes sain juba lahtisel sõitma hakata. See oli imeline tunne, kuid esimesed galopisammud on sellest kõrgelt üle.Vahest on kõige põnevamad siiski esimesed hüpped. Tõsi ta on,et esimesed tõkked olid vaid madalad ristid ning pole võrreldavadgi mu praeguse tasemega, kuid tunde sai kätte. Samuti olen jõudnud juba võistlemas käia ning iga korraga läheb järjest paremini. Seina peale on kogunenud juba hulganisti rosette ja karikaid. Nüüdseks olen juba viis aastat ratsutamas käinud. Trenn asub õnneks kodu lähedal ja seega on seal lihtne käia. Suvel käin isegi rattaga trennis ning paaril korral olen ka jala koju tulnud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar